2019. aasta märtsis möödub 90 aastat dendroloog Aleksei Paiveli sünnist

Alanud 2019. aasta märtsis möödub 90 aastat TBA ühe asutaja, dendroloog Aleksei Paiveli sünnist. Väärtuslikumad taimed botaanikaaia dendraariumis on ekspeditsiooonidelt toodud otse loodusest pärinevad puud ja põõsad. Esitleme iga kuu mõnd Aleksi toodud puittaime, meenutame sellega 15 aastat tagasi lahkunud kolleegi ja austame tema dendroloogilist panust.

Ajaani kuusk Picea jezoensis kasvab looduses suurel alal Ida-Aasias enamasti mägedes alates 400–500 m kuni 1200 m ümp, levila põhjaosas ka merepinna kõrgusel. Tüüpiliselt kasvab mandriosas allpool 43 laiuskraadi koos amuuri nuluga, põhja pool koos dauuria lehise ja kivikasega, Jaapanis koos sahhalini nuluga. Kaasliikideks on siberi ja korea seedermänd, harvem Glehni kuusk. Levila lõunaosas on kaasliikideks mitmed lehtpuud, alusmetsas saasabambus. Tüüpteisendit var. jezoensis võib leida Venemaa Kaug-Idast ja Jaapanist Hokkaidolt, var komarovii aga Hiina rannikupiirkondadest ja Põhja-Koreast. Honshu saarel kasvav teisend P. jezoensis var. hondoensis (Hondo kuusk) on populaarne Lääne-Euroopas. Teda on peetud ka eraldi liigiks.

Nimemüsteeriumi mõistmiseks on hea teada, et Ajaani piirkond asub Ohhoota mere ääres. Jesso on aga Hokkaido endine nimi, tähistanud ajalooliselt laiemalt Jaapani põhjapoolseid piirkondi (ka koos Sahhalini ja Kuriilidega) ning seal elanud ainusid.

Euroopasse toodi ajaani kuusk 1861. a. Eestis on vanimad eksemplarid Järvseljal (ca 80-90 aastased). Tallinna Botaanikaaia ajaani kuuse seemned korjas A. Paivel 1961. a. sügisel Sahhalini saare lõunaosast Aniva lahe põhjakaldalt Korsakovi linna lähedalt. Taimed istutati dendraariumisse mitmes osas 1966. a. sügisel, 1968. a. sügisel ning 1969. a. kevadel ja sügisel.

Okastik on ajaani kuusel hallikasroheline, okkad pealt läikivrohelised ja alt sinakasvalged. Ajaani kuusk kuulub lapikute okastega kuuskege hulka, st okka ristlõige pole 4-kandiline nagu harilikul kuusel, vaid pigem lame ja lapik. See on päris hea tunnus temaga tutvust tehes. Okkad on pikad kuni 2 cm ja hoiavad võrsel kaardu nagu paipoisi tukk, mis korralikult ettepoole kammitud – kena pärioksa silitada. Võrset okaste all enamasti näha pole, sest ‘juuksed on tihedad’. Võrsed on tüüpteisendil paljad.

Ajaani kuuse valminud emaskäbi on kuni 8,5 cm pikk ja tundub pihus kohev, sest käbisoomused on õhukesed ja lainelised. Ajaani kuuse noored emaskäbid on Sahhalini lõunaosast pärit puudel silmapaistvalt lillakaspunased (mujal levilas on ka noorelt roheliste käbidega puid), isaskäbid on kuuskede hulgas ühed pikemad, olles tolmlemise hetkel u 5 cm pikkused.

Ajaani kuusk on meil üldiselt külmakindel, aga kuna ta on kevadise varase arenguga, siis võib juhtuda, et noortel taimedel mitmel järjestikusel kevadel juurdekasv hävib ja tekib kasvupeetus. Noori puid ei tasu seetõttu istutada põhjatuulte meelevalda ega külmalohkudesse. Mullaviljakuse suhtes pole ta kuigi pirtsakas ning nagu enamikule okaspuudest sobib ka temale mõõdukalt happelise reaktsiooniga pigem kuivem muld, liigniiskust ei talu. Kasvukoht peaks olema valgusküllane ja õhusaatevaba.

On ehk huvitav teada, et ainud valmistasid ajaani kuuse puidust oma viiekeelelist rahvapilli tonkori‘t, mis kujult meenutab stiliseeritud linnunokka ja mida mängitakse kas õlal või otsapidi maha toetades. Kohalikud kasutavad ajaani kuuske ehitusel, mööblitööstuses ja vaigu tootmiseks, okastest saadakese aroomiõlisid. Eestis on ajaani kuusk harvaesinev ilupuu, leitav peamiselt vaid kollektsiooniaedadest.

noored emaskäbid

küpsed emaskäbid

isaskäbid