Betula platyphylla – lamedalehine kask

Alanud 2019. aasta märtsis möödub 90 aastat TBA ühe asutaja, dendroloog Aleksei Paiveli sünnist. Väärtuslikumad taimed botaanikaaia dendraariumis on ekspeditsiooonidelt toodud otse loodusest pärinevad puud ja põõsad. Esitleme iga kuu mõnd Aleksi toodud puittaime, meenutame sellega 15 aastat tagasi lahkunud kolleegi ja austame tema dendroloogilist panust.

Kes mäletab veel nõukogude filme või on vaadanud uuemaid vene filme, kus tegevuspaik Siber või Kaug-Ida, siis on vast tähele pannud, kui valged on taustal kasvavate kaskede tüved. Eesti oludes muutuvad juba enne keskiga paljude kaskede tüved tumedaks – kas siis korba moodustamise või tüvel elama hakkavate samblike tõttu.

Mis kased siis on nii valgete tüvedega? Tegemist on lamedalehise kasega, mis on Ida-Siberis ja Kaug-Idas sama levinud puuliik, nagu meil arukask (Betula pendula). Mõnes käsitluses loetaksegi ta arukase alamliigiks B. pendula var. mandshurica Ida-Aasias. Sarnane liik on veel Betula neoalaskana – alaska kask Põhja-Ameerikas. Fenoloogiliselt on lamedalehine kask meie kodumaisest arukasest kevadel varasema arenguga. 19. sajandil, kui botaanika ja süstemaatika oli kiires arengus, käsitleti Euraasia valgetüvelisi ja puukujulisi kaski ühe suure liigina Betula alba, mille sisse mahtus ka arukask ja lamedalehine kask. Alles 20. sajandi alguses kirjeldati mitu eraldi liiki, nende seas ka Betula platyphylla.

Lehed on lamedalehisel kasel laiad ja kodumaiste kaskedega võrreldes üldse suuremad – lehe pikkus 5…7 (9) cm, aluselt labad kiiljad.

Looduses kasvab lamedalehine kask Ida-Siberist Ohhoota mere ranniku, Kamtšatka poolsaare ja Sahhalini saareni, aga ka Ida-Mongoolias, Põhja-koreas, Hiinas ja Jaapanis metsades, mägede nõlvadel ja ka märgaladel. Jaapanis ja Sahhalinil kasvavad lamedalehised kased eraldatakse omaette teisendiks Betula platyphylla var. japonica. Lehed on sel teisendil statistiliselt mõnevõrra laiemad ja lehe alus südajas, mitte kiiljas nagu tüüpteisendil.

Lamedalehine kask moodustab kodumaal nii ulatuslikku puht- kui segapuistuid. Kaasliikideks on vahtrad, pärnad, kuused, lehised ja teised kaseliigid. Mägedes tõuseb kuni 4000 m kõrgusele. Vanus võib küündida 150 aastani, üksikutel puudel ka kuni 250 aastani.

Euroopa iluaiandusse jõudis lamedalehine kask üsna hilja ja on praegugi haljastuses haruldane, kuigi oma valge tüvega vääriks enam kasutamist.

Viimastel aastakümnetel on märgatud kaskede tohus sisalduva ja tohule valget värvi andva aine betuliini bioaktiivseid omadusi, kaasa arvatud vähki tõrjuvaid omadusi. Nii on ka lamedalehine kask üks uurimisobjekt ravimitööstusele.

Aleksei Paivel tõi kaasa 1961. a. teisendi japonica taimi Lõuna-Sahhalinilt, Novoalexandrovski juurest (D03729). Neist 10 taime istutati dendraariumisse 1965. a. kevadel, millest tänapäevaks on alles 6 taime.

Tüüpteisendi taimede seemneid kogus A. Paivel 1961. a. Venemaa Kaug-Idast Vladivostoki juurest Okeanskajast (D03562a), millest üles kasvatatud taimed istutati dendraariumisse 1966. a. kevadel (10) ja 1971. a. kevadel (5). Istutatud taimedest on järel 7 isendit.

Jüri Elliku poolt Kaug-Idast Habarovski kraist Tatari väina rannikult Nelmast 1976. a. toodud lamedalehise kase seemneist kasvatatud taimed (5) istutati välja 1980. a. kevadel, kuid taimed hääbusid teadamata põhjustel, viimane neist 1995. a.

Hiljem on toodud Jüri Elliku poolt 1978. a. lamedalehise kase seemet Lõuna-Siberist (Taga-Baikalimaalt) Mogotša linna juurest (D09352). Üles kasvatatud taimed istutati dendraariumisse 1981. a. kevadel (5) ja 1982. a. kevadel (3), millest alles on 2 taime.

Tekst: Anu Kaur ja Olev Abner
Fotod: Olev Abner