Elus fossiil – volleemia

Volleemia nime kuulevad paljud kindlasti esimest korda. Mida see sõna võiks tähendada? Kas tegu on loomaga, riidesordiga või millegi muuga? Volleemia on aga hoopiski taim, kaugete aegade mäletaja – elav fossiil. Senini arvati, et tegu on väljasurnud organismiga, kellest olid säilinud vaid 150 miljonit aastat vanad kivistised. Volleemia avastas  Austraalia Wollemi rahvuspargi töötaja David Noble 10. septembril 1994.a. Haruldust peitev rahvuspark asub Sydney linnast 150 km loode suunas Uus-Lõuna-Walesi Sinimägedes. Raskesti ligipääsetavas liivakivist 600 m sügavuses kanjonis kasvab vaid vähem kui sada isendit seda erilist puud kolmes üksteisele lähedal asuvas kogumikus. Volleemia on igihaljas okaspuu ning kuulub tänapäeval vaid lõunapoolkeral levinud araukaarialiste sugukonda. Tuntuim araukaarialine on Austraaliale kuuluvalt Norfolki saarelt pärit kdinoõrge araukaaria, keda kutsutakse rahvapäraselt ka toakuuseks. Seda taime  kasvatatakse meil vahel toataimena. Araukaariaid on 18 liiki, enamik neist kasvab Prantsusmaale kuuluval Uus-Kaledoonias, aga ka Lõuna-Brasiilias ja Tšiilis.  Veelgi vähem tuntakse araukaarialistest hulka kuuluvaid kauripuid,  laiade okastega troopilisi okaspuid Sumatral, Uus-Kaledoonias, Saalomoni saartel,  Fidzil ja Uus-Meremaal.  Volleemia on ka araukaarialine. Õigupoolest võib volleemiat pidada üheks maailma kõige haruldasemaks ja vanemaks taimeliigiks. Ta asustas Austraaliat keskaegkonnas 150 – 200 miljonit aastat tagasi, kui dinosaurused elavana ringi jalutasid.  Mida kõike mäletab volleemia, kui ainult seda küsida saaks!  Volleemia botaaniliselt lähim sugulane on kauripuu. Selles ürgses igihaljaste puude taimesugukonnas ongi kõigest 3 perekonda ja 39 liiki. Inglise keeles kutsutakse volleemiat aga hoopiski männiks – Wollemi Pine. Tegelikult mände Austraalias looduslikult ei kasva, isegi troopilisi liike mitte. Ka araukaariat kutsutakse Austraalias männiks – Norfolk Island pine. Araukaarialised on küll natuke mändide moodi, aga idulehti on neil männiliste esindajatega võrreldes vähem –  ainult 2 ning käbid on ka teistmoodi ehitusega ning seemned küpsevad 2-3 aastat. Volleemia roheline käbi on üsna suur, 6-12 cm pikk ja 5-10 cm läbimõõdus. Kui seemned on küpsenud, laguneb käbi soomuste kaupa osadeks ning seemned ja soomused varisevad kõrgetelt okstelt alla. Kõrgust võib aga volleemial olla kuni 40 m! Omapärane on ka tema okste harunemine. Tüvest lähtuvad külgokad ei harunegi, vaid moodustavad selle tippu käbi. Kui emaskäbis seemned saavad küpseks (selleks kulub 18-20 kuud), siis oks kuivab kogu ulatuses ja tüves olevatest uinupungadest areneb uus külgharu. Üsna omapärane, kas pole? Kõige erilisemad on aga volleemia okkad. Need on trimorfsed ehk kolmekujulised. Okstel on korraga nii soomusekujulisi kui ka nõeljaid okkaid. Nõeljad pikad okkad on kas kaherealiselt või lühikesed ja  koguni neljarealiselt nagu tiivik.

Volleemia talub üsna madalat temperatuuri. Vaatamata troopilisele päritolule on puu üle elanud isegi – 12C⁰. Ta tunneb end ühtviisi hästi täispäikese käes kui ka tugevas varjus kasvades. Eesti oludes suudab volleemia talve üle elada vaid siseruumides, kus talvel peaks olema üsna jahe – +8 – +14C⁰.  Kõigepealt jõudis puult saadud paljundusmaterjal seemned ja pistoksad Sydney botaanikaaeda. Esimesena saadeti noori volleemiapuid teistesse maailma botaanikaaedadesse. Alles 2006.a. 1. aprillist oli ka kõigil teistel Austraalia taimehuvilistel võimalik  volleemiat tellida ja kasvatada. Sama aasta juunis sai võimalikuks Euroopas endale puu muretseda ja USA-s alates detsembrist 2006.a.

Volleemiat on võimalik paljundada seemnetega, aga ka pistoksad juurduvad ilma erilise vaevata. Kõige levinum on aga paljundamine koekultuuris katseklaasides. See võimaldab saada terveid ja tugevaid taimi palju korraga. Eestisse saabusid kaks esimest volleemiat augustis 2007.a. Tallinna ja Tartu botaanikaaiale andis haruldused üle Austraalia suursaadik Howard Brown Austraalia jaoks tähtsal rahvuspuu  akaatsiapäeval 1. septembril.

Tekst: Urmas Laansoo

Fotod: Sille Janson