Hilised sirelid botaanikaaia kollektsioonis

Hariliku sireli (Syringa vulgaris), hüatsintsireli (S. ×hyacinthiflora), ruaani sireli (S. ×chinensis) ja tema sortide õitsemine on lõpukorral. Õitsemise võtavad üle teised liigid.

Ungari sirel (S. josikaea) on püstiste heledate roosakaslillade õisikutega liik. Hilisema õitseajaga sireliliikidest on ungari sirel haljastuses kõige laiemalt kasutuses. Ungari sirelit istutatakse nii üksikpõõsaste, põõsarühmade kui hekkidena.

Sarnane ungari sireliga on Wolfi sirel (S. wolfii), mis eristub suuremate ja tuhmimate lehtede ja õite kroonitipmete kõrvale suunatud asendi poolest.

Samasse rühma kuulub ka karvane sirel (S. villosa), mille õisikud on tihedamad eelneva kahe liigi omadest, õied helelillad ja pleegivad õitsedes peaaegu valkjaks.

Oma longus õisikutega hakkab silma Komarovi sirel (Syringa komarowii). Õied on enamasti punakasroosades toonides. Seest on õied peaaegu valkjad.

Peenemate võrsetega sametja sireli (S. patula) helelillad õied on väga lõhnavad.

Hilised sirelid kasvavad hästi tavalisel haritud aiamullal ja eelistavad neutraalseid või mõõdukalt happelisi muldi. Taluvad lühiajalist põuda.

Sireleid, eriti ungari sirelit, ähvardab Eestis küllalt uus Kaug-Idast pärit kahjur – silmiktirt (Dicraneura oculata). Kahjur on hea lennuvõimega. Kui sireliokstele vastu minna, tõusevad tirdid lehtedelt parvena lendu. Tirdi kevadel kooruvad vastsed toituvad lehe alaküljel keskroo lähedal. Putukad imevad lehtedest taimemahla, lehtedele tekivad alguses väikesed heledad täpid, siis laigud, kahjustatud lehed muutuvad kollakaks, lõpuks pruunistuvad ning varisevad.

Sirelid sobivad hästi kokku ebajasmiinide ja enelatega.