Kahjurid orhideepotis

Ostetud või kingitud orhidee valmistab alati head meelt. Kuid see rõõm võib raugeda, kui avastate, et lisaks õitele olete kaasa saanud ka isendid, kes kindlasti seal elutsema ei peaks.

Nii väga, kui te ka ei sooviks uut kaunitari sättida aknalauale teiste omasuguste juurde, tehke siiski süda kõvaks ning jätke ta esialgu eraldi ja võtke hoolika jälgimise alla. Nii õnnestub ära hoida suuremat pahandust, kus teie teadmata on koos orhideega sisse kolinud ka kahjurid, kes võivad teistelegi toataimedele minna.

Vatitupsukesed taimedel
Villtäi vahaniitide eritamise tagajärjel tekivad taimedele vatitupsukest meenutavad moodustised, mille all peidab end emane isend. Munad munetakse viltjasse munakotti ja koorunud vastsed jäävad esialgu emasisendi ümber oleva viltja katte alla. Kui vastseid on rohkesti, võivad need valged tupsukesed kasvada isegi paari sentimeetri suuruseks. Areng munast valmikuni kestab 26 kraadi juures umbes kolm nädalat, seetõttu tulebki uut taime teistest eraldi hoida vähemalt kuu aega. Lisaks orhideedele kahjustab villtäi teisigi toataimi, vastuvõtlikud on draakonipuu, kaktused, ebakrooton. Pikaajalise kahjustuse tulemusena taimed nõrgestuvad ning villtäid reostavad taime pinda nõgiseentega.

Kuna villtäid elutsevad raskesti ligipääsetavates kohtades ning on kaetud vahakirmega, on nende tõrje raske, kuid mitte võimatu. Esmalt eemaldage nii palju kahjureid kui võimalik, selleks lõigake tugeva kahjustusega lehed ära ning peske taimi veejoa all. Hea abiline on väike pintsel ning piiritus, millega saab villtäisid ka lehekaenaldest hävitada. Kastke pintsel piiritusse ning tupsutage sellega kahjustunud kohti. Eelnevalt võite lillepoti katta kile või salvrätiga, nii ei ole võimalik kahjuritel end potti substraadi sisse peita. Aegajalt tasub taimi pesta rohelise seebiga, mis on lahustatud soojas vees. Kui aga tunnete, et kipute võitluses kahjuritega alla jääma, tuleb mõnikord selleks, et enamus toataimi säiliks, süda kõvaks teha ning saata kahjuritest räsitud isend „parematele jahimaadele“.

Kilptäi, kedriklest ja teised
Kilptäi eelistab orhideede hulgast just tugevate paksude lehtedega taimi. Nemad eriti ringi ei rända, üks osa eluetapist on suisa paikne. Kui olete avastanud kilptäid, tuleb ette võtta suurem pesupäev ning taimed leht lehe haaval üle vaadata ja ka pesta. Hästi sobib selleks rohelise seebi lahus. Järjepidev pesemine aitab kahjurite arvukust kontrolli all hoida.

Kedriklestad on salakavalad. Nad on nii väiksed, et me märkame neid alles siis, kui neid on massiliselt. Peamiseks tunnuseks on ämblikuvõrku meenutav kirme lehtedel. Kedriklestade poolt asustatud taimede lehed kolletuvad ja varisevad enneaegselt. Kahjur eelistab sooja ja kuiva elupaika, seega saab tema elu ebamugavaks teha, kui viite taime jahedasse ning piserdate teda regulaarselt.

Vähemärgatavad, kui ohtlikud kahjustajad on ka ripslased. Nad on mõne millimeetri pikkused putukad, kes kahjustavad kogu taime, kuid eelistavad õisi, vähendades oma elutegevusega nende dekoratiivsust. Kui õienupud ei avane, kroonlehed on ebaühtlase suurusega, lehtedel hõbedased laigud, võibki kahtlustada ripslast tegutsemas. Nende arvukuse kontrolli all hoidmiseks riputage taimede kohale liimipüünised.

Tekst: Pille Hermann