Kameelia

Tallinna botaanikaaia lähitroopiliste taimede kavuhoone on kevadtalvel kameeliate nägu. Neist looduslikult Hiinas ja Jaapanis kasvavatest taimedest on kuulnud isegi inimesed, kellel pole looduse vastu vähimatki huvi. Põhjus on kirjanduslik: Alexander Dumas’ noorema 1848. aastal ilmunud teosest „Kameeliadaam” ja selle teemaarendustest, nagu Giuseppe Verdi ooper „Traviata”, pole lihtsalt võimalik mööda vaadata.

Kui eurooplased nägid esimesi kameeliad alles 18. sajandil siis kodumaal tunti ja armasti neid taimi juba aastasadu varem. Maalitud kameeliaõisi on leitud juba üheteistkümnendast sajandist pärit Hiina portselanilt. Sama tähtis oli kameelia ka Jaapani kultuuris; tavakodanikele sümboliseerisid punased kameeliaõied armastust, samuraide klassi kuuluvatele inimestele aga maha raiutud päid. Erinevalt paljudest teistest taimedest ei pudene kameeliaõied närbudes mitte kroonlethaaval vaid terveina.

Tuntuim kameeliate seast on hiina teepõõsa ehk teekameelia (C. sinensis). Arvatakse, et hiinlased on teepõõsa lehti tarbinud juba 5000–6000 aastat ning kasvatanud põõsaid juba enam kui 2000 aastat. Väidetavalt leidub teekasvatuse sünnikohas Kagu-Hiinas siiani kuni 2700 aasta vanuseid metsikuid teepõõsaid ning 800-aastaseid teeistandusi.

 

Tekst: Jaan Mettik