Kikkapuude kõrghetk on sügisel

Kikkapuud muutuvad aias ja maastikul nähtavaks varasügisel, kui põõsaid kaunistavad toredad pikkadel peentel rootsudel rippuvad roosades toonides kuprad. Suve jooksul on kikkapuud pigem lihtsalt rohelised põõsad või puukesed. Ka õied (mais-juunis) on neil tagasihoidlikku rohekaskollast või kreemikat, harva punakat tooni, armsakesed ja lehtede vahel vaevu märgatavad.
Tallinna Botaanikaaia dendraariumis on eksponeeritud 16 kikkapuu (Euonymus) taksonit. Osad neist on toodud otse areaalist, sealhulgas lamedarootsune, püha ja suuretiivaline kikkapuu. Osa neist tõi ekspeditsioonidelt kaasa Aleksei Paivel juba 1961. aastal.
Lamedarootsuline kikkapuu (E. planipes) on 2-3 m kõrgune põõsas ja kasvab looduses Hiinast Jaapani ja Venemaa Kaug-Idani. TBA kollektsioonis on Shamora lahe äärest (Shamora on hiinapärane nimi väikesele lahele suure Ussuri lahe läänekaldal, praegu kannab nime Lazurnaja laht) 1961. a. toodud 19 taimega rühm. Istutused tehti 1970. a. kevadel (13 taime) ja sama aasta sügisel (8). Paar taime on selle ajaga elust lahkunud, aga enamik on siiani alles. Lamedarootsulise kikkapuu viljad on karmiinpunased, kuparde avanedes tulevad nähtavale oranžid seemnerüüd ehk arillid.
Tiivulise kikkapuu alamliik e püha kikkapuu (E. alatus subsp. sacrosanctus) seemned on 1961. a. toodud mitmest erinevast kohast Venemaa Kaug-Idas. Looduslikke päritolusid samast aastast on kokku 3 (Hualaza mäelt, Vladivostoki eeslinnadest Okeanskajast ja Tšornaja Retškast). Kahjuks ei ole erinevad päritolud aastakümnete möödudes enam üksteisest eristatavad. Andmebaasist selgub, et Okeanskajast toodud seemnetest kasvatatud 4 taime istutati dendraariumisse 1969. a., Tšornaja Retškast toodud seemnetest 6 taime 1972. a. ja Hualaza mäelt pärit seemnest 1976. a. 3 ja 1987.a. 1 taim. 2000. a. päritolud liideti, kuna eri aegadel istutatud taimedest oli moodustunud ühtlane taimerühm. Taimi on tänapäevaks alles 9.
Samuti Ida-Aasiast pärit suuretiivaline kikkapuu (E. macropterus) võib meil Eestis kasvada ka väiksema puuna (kuni 5 m). Looduslikus kasvukohas Venemaa Kaug-Idas, Jaapanis, Koreas ja Kirde-Hiinas võib tema kõrgus olla ligi 8-9 m. Mägedes esineb suuretiivalist kikkapuud kuni 1000 m kõrguseni. Nagu nimigi ütleb, on selle kikkapuu kuprad suured, enne avanemist 1,5 cm läbimõõduga, tumepunased või purpurjad, avanedes veelgi laiemad. Kui vili avaneb, tulevad nähtavale erkoranžid seemnerüüd ja põõsa otsas keerleks nüüd juba nagu musttuhat langevarju. Tõeline vaatamisväärsus! Viljad valmivad septembris, nagu enamikel kikkapuudel. Lisaks suurte viljade toredale šõule on suuretiivalise kikkapuu lehestikul ka suurepärane sügisvärvus. Liigi tipupungad on botaanikaaia puittaimede hulgas ühed pikimad – 3 (4) cm pikkused. Kevadel on suuretiivaline kikkapuu üks esimesi lehtijaid ajal, mil öökülmade periood pole veel möödas. Huvitaval kombel taluvad liigi noored lehed ka -5-kraadiseid külmi.
Paivel tõi suuretiivalise kikkapuu seemned Hualaza mäelt 1961. a. ja taimed (7) istutati välja 1969.a. kevadel. Kahjuks pole see päritolu hilisematest juurdeistutustest 1970. a. sügisel (17) ja 1976. a. kevadel (5) enam eristatavad. Alles on ühtekokku 21 isendit.
Kõik nimetet kikkapuud on meil haruldased ja leida võib neid vaid mõnest kollektsiooniaiast.

Tekst: Anu Kaur

Fotod: Olev Abner

Euonymus alatus subsp sancrosanctus

Euonymus macropterus

Euonymus planipes