Laukapuud Tallinna Botaanikaaias

Eesti Vabariigi juubeliaastal on aasta puu laukapuu (Prunus spinosa), mis omab suurt looduslikku levilat, hõlmates peaaegu kogu Euroopa (jättes välja vaid Põhja-ja Kirde-Euroopa ning Islandi), Ees-Aasia, Kaukasuse ja Põhja-Aafrika ning isegi väikese ala Lääne-Siberis.

Laukapuu levila ja kasvunõudlus
Laukapuu on suurima ohtrusega stepi ja metsastepi vööndis, kus moodustab tihti uhtorgude nõlvadel võsasid koos viirpuude, kibuvitste ja teiste torkivate põõsastega. Muudes vööndites kasvab laukapuu mägedes kolliinsel ja montaansel astmel, madalamal hõredates metsades, viinamägedel, kuivades jõesängides, põllupeenardel, rannaniitudel jm valgusküllastes kohtades. Laukapuu eelistab lubjarikkaid muldi, mistõttu kasvupaigad ei jaotu ühtlaselt.

Eestis on laukapuu levila kirdepiiril ja tänapäeval on teada vaid mõned looduslikud kasvupaigad Lääne-Saaremaal (Loona-Kiirassaare ja Kihelkonna, Sõrve) ja tõenäoliselt kultuurist metsistunud kasvupaik Ruhnus (vt. Eesti taimede uue levikuatlase tööversiooni https://ottluuk.github.io/atlas/taxon/Prunus_spinosa.html). Eestis kasvab laukapuu teede, põldude ja metsade servades. Metsistunud on laukapuu ka Paldiskis (aga sellest allpool täpsemalt). Ohustatuse tõttu on laukapuu Eestis looduskaitse all ja kuulub II kaitsekategooriasse.

Laukapuu levib nii seemnetega kui juurevõsudega. Juurevõsudega levides tekivad laukapuust tihedad astlalised võsad.

Laukapuu nimi
Perekonnanimi Prunus on kõige tõenäolisemalt tulnud ploomi kreekakeelsest nimest προῦμνον – proumnon. Siiski on ka võimalik, et perekonnanimi on tuletatud hoopis ladinakeelsest sõnast pruinosa, mis tähendab vahakirmet ja on iseloomulik paljudele ploomidele; liigiepiteet spinosa tähendab ladina keeles ”astlaline”. Eestikeelne nimi ’laukapuu’ on ebaselge päritoluga ja rahvapäraste taimenimetuste koguja Gustav Vilbaste järgi juhuslik. Nime ’lauka pu’ võttis kasutusele Saaremaal arsti ja rahvahariduse korraldajana tegutsenud Johann Wilhelm Ludwig von Luce 1813. aastal, kuid juba 1823 kirjutab Luce sama taime kohta ’Louka pu’ ehk siis ’lõukapuu’. Tõenäoliselt kasutades sõna ’lõugas’ tähenduses ’abajas = väike laht’, ehk viidates puu rannas olevatele kasvupaikadele. 19. sajandil on kasutusel olnud ’lõukapuu’ ja nime ’laukapuu’ on botaanikud taas kasutanud 20. sajandil, näiteks A. Mathiesen käsiraamatus ”Dendroloogia” 1934, L. Enari, K. Eichwald, A. Vaga ja A. Üksip taimemäärajas ”Kodumaa taimestik” 1943 jt ning tänapäevaks on laukapuu nimena kinnistunud.

Laukapuu hankimine botaanikaaeda
Tallinna Botaanikaaeda toodi laukapuu esmakordselt Luua puukoolist 1958. aastal. 10 taime istutati dendraariumisse 1964. aastal.

2003. aastal telliti laukapuu seemned levila keskpaigale lähemalt, Itaaliast Cogne’st alpitaimede botaanikaaiast ”Paradisia”. Sellest seemneportsjonist üles kasvatatud taim istutati dendraariumisse 2009. aastal. 2004. Aasta sügisel tegid botaanikaaia dendroloogid Olev Abner ja Jüri Elliku välitöid Paldiski linnas ja inventeerisid Vägari teest põhja poole jääva Majaka tee Pakerordi panga vahelise umbes 12-hektarilise ala puittaimestikku. Selgus, et vanasse kruusa- ja klibukarjääri oli tekkinud viljapuumets, kus valitsevaks liigiks aed-õunapuu, aga leidus ka kaks kogumikku laukapuid. 2005. aastal toodi sealt botaanikaaeda kaks laukapuu juurevõsu, mis 2013. aasta sügisel istutati dendraariumisse.

Erineva päritoluga laukapuude võrdlus
Aastatel 2014–2017 võrreldi kolme erineva päritoluga laukapuid. Tavapäraselt toimub õitsemine ja lehtimine kõigil variantidel ühel ajal – Tallinnas Kloostrimetsas enamasti mai esimesel dekaadil, kuid jahedal kevadel võib õitsemine lükkuda ka teise dekaadi. Mõnel äkilisema soojalainega aastal puhkevad Itaalia päritolu laukapuu õied 2–3 päeva hiljem kui teistel variantidel. Viljad saavutavad oma mõõtmed augusti alguses ja värvuvad augusti lõpus. Puude välistunnused on aga erinevad.

Kõige vanemad laukapuud Luualt on kasvanud umbes 6 meetri kõrgusteks, valdavalt ühe- või mõnetüvelisteks vanu kreegipuid meenutavateks puudeks, millel on astlaid vaid vanade okste lühivõrsetel; lehelaba elliptiline või äraspidi-munajas, teravneva tipuga, pikkusega (2,5) 3–3,5 cm ja laiusega 1,5–2 (2,3) cm, alt ainult keskroo ümbruses hõredalt karvane, pealt peaaegu paljas; leheroots on 0,7–1 (1,2) cm pikk, peaaegu paljas; õied on 1–3 kaupa kimbus, umbes 2 cm läbimõõdus, õieraag 1,5–2 cm pikk; viljad on ümarad, mustjaslillad (punane toon hästi läbi kumav) läbimõõduga umbes 2 cm. Viljaliha tuleb luuseemne ümbert üsna kergelt lahti. Sellised tunnused vastavad alamliigile fruticans, mis on levinud Kesk- ja Lääne-Euroopas hajali ümber inimasustuse. Arvatavalt on tegemist ürgse kultuurtaimega, mis tekkis kreegipuu ja laukapuu ristumisel (Prunus insititia × Prunus spinosa) ja on metsistunud.

Itaaliast pärit laukapuu on kasvanud umbes 3 meetri kõrguseks tihedaoksiseks põõsaks, millel on lühivõrsetel palju astlaid; lehelaba on kitsas-äraspidi-munajas, aeglaselt teravneva tipuga, pikkusega (1,7) 2–3,5 cm ja laiusega 0,7–1,6 (2,3) cm, alt ainult keskroo ümbruses tihedalt karvane, mujalt alt hõredalt karvane, pealt paljas, lehelaba alakülg vastu sügist paljas, ainult keskroo ümber karvad säilivad; leheroots on 0,4–0,7 (0,9) cm pikk, karvane; õied on ühekaupa, harvem kahekaupa kimbus, u 1,5 cm läbimõõdus, õieraag 0,7–1 (1,5) cm pikk; viljad ümarad või elliptilised, mustad, tugeva sinaka vahakorraga läbimõõduga umbes 1,5 cm. Viljaliha on luuseemne küljes tugevasti kinni. Sellised tunnused vastavad hästi tüüpalamliigi spinosa tunnusele, mis on levinud Lääne-, Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopas (ka Eestis).

Paldiskist toodud kaks laukapuud on kasvanud umbes 1,5 m kõrguseks tihedaoksisteks põõsasteks, millel on lühivõrsetel palju astlaid; lehelaba on tavaliselt äraspidi-munajas, ümara või teritunud tipuga, pikkusega (2,5) 3,5–4,5 (5) cm ja laiusega (1,2) 2–2,5 cm, alt keskroo ja külgroodude ümbruses tihedalt karvane, mujalt hõredalt karvane, pealt karvane, sügiseks säilib alakülje karvasus, pealt muutub lehelaba paljaks; leheroots on (0,5) 0,7–1 cm pikk, tihedalt karvane; õied on ühekaupa, harvem kahekaupa kimbus, u 1,5 cm läbimõõdus, õieraag 1–1,2 (1,5) cm pikk, esineb 6 kroonlehega õisi; viljad ümarad või elliptilised, mustad, sinaka vahakorraga läbimõõduga umbes 1–1,5 (2) cm. Viljaliha on luuseemne küljes tugevasti kinni. Sellised välistunnused langevad kõige paremini kokku alamliigi dasyphylla (syn. Prunus kurdica, Prunus stepposa) tunnustega. See alamliik on levinud Balkanil, Ukrainas, Põhja-Kaukaasias, Kaukaasias, Väike-Aasias, Süürias, Iraagis ja Iraanis. Paldiskisse on selle alamliigi taimed sattunud tõenäoliselt kunagise Nõukogude Liidu lõunaosast. Näiteks on võimalik, et mõnele sõdurist ajateenijale saadeti kuivatatud (ja magustatud) laukapuu vilju, millest järelejäänud seemned sattusid prügisse ja hiljem mahajäetud karjääri rajatud prügimäele, kus idanesid.

Tekst: Olev Abner, dendroloog

Foto 1. Luua päritolu laukapuu esindab kõrgemakasvulist alamliiki fruticans, mida on ammustel aegadel viljapuuna kasvatatud. 19. mai 2015.

Foto 2. Luua päritolu laukapuu õied on teiste laukapuude õitest suuremad, läbimõõduga u 2 cm. Hajali üle võra on 6 või 7 kroonlehega õisi. 19. mai 2015.

Foto 3. Luua päritolu laukapuu viljad on teiste laukapuude viljadest suuremad ja pikema viljarao tõttu valminult allapoole rippuvad, valitseb punakas toon, tugev sinakas kirme puudub. Valminud viljas on viljaliha luuseemne ümbert võimalik eemaldada üsna lihtsalt. 25. september 2014.

Foto 4. Itaaliast tellitud seemnest kasvatatud laukapuu on tihe astlaline põõsas, mis esindab tüüpalamliiki spinosa. Äkilise soojalaine korral jääb õitsemise algusel teistest laukapuudest paar päeva võrra maha. 11. mai 2016.

Foto 5. Itaaliast tellitud seemnest kasvatatud laukapuu õied paiknevad on läbimõõduga u 1.5 cm. 11. mai 2016.

Foto 6. Itaaliast tellitud seemnest kasvatatud laukapuu lehed on kitsas-äraspidi-munajad, viljad on läbimõõdus 1.5 (1.7) cm ja tugeva sinaka vahakihiga. Vahakihi mahapühkimisel on viljad mustad. 25. september 2014.

Foto 7. Paldiskist toodud kaks laukapuud on astlalised paljuharulised põõsad. 08. aprill 2017.

Foto 8. Paldiskist toodud laukapuu lehelabade alaküljed on jäävalt karvased, õied on läbimõõduga u 1.5 cm, esineb lisaks 5 kroonlehega õitele ka 6 kroonlehega õisi. 11. mai 2016.

Foto 9. Paldiskist toodud laukapuu viljad on üsna sarnased Itaalia päritolu laukapuu viljadega, kuid lehed on laiemad ja lehelabad alt jäävalt karvased. 25. september 2014.