Mikrobioota

Alanud 2019. aasta märtsis möödub 90 aastat TBA ühe asutaja, dendroloog Aleksei Paiveli sünnist. Väärtuslikumad taimed botaanikaaia dendraariumis on ekspeditsiooonidelt toodud otse loodusest pärinevad puud ja põõsad. Esitleme iga kuu mõnd Aleksi toodud puittaime, meenutame sellega 15 aastat tagasi lahkunud kolleegi ja austame tema dendroloogilist panust.

Tänuväärne ja külmakindel madal okaspuu mikrobioota (Microbiota decussata) toodi Tallinna Botaanikaaeda Aleks Paiveli poolt seemnetena, mis ta korjas 1961. a. ekspeditsioonilt Venemaa Kaug-Idast Hualaza mäelt. Taimed kasvatati üles botaanikaaia paljundusosakonnas ja istutati välja dendraariumisse 1968. a. sügisel ja 1969. a. kevadel. Käbisid hakkasid taimed kandma 1980. aastate alguses. Esimest korda oli mikrobioota seemned botaanikaaedade-vahelises seemnevahetusnimekirjas „Index Seminum“ 1983.

Liigina kirjeldati (V. Komarov) mikrobioota alles 1923. a., paar aasta pärast esmaleidu Vladivostoki lähedalt. Looduses kasvab ta endeemse liigina Sihhote-Alini mäestikus hajali üsna väiksel alal (u 70000 km2), mistõttu ta jäigi taimeteadlastele silma alles 20. saj.

Kodumaal kasvab mikrobioota tuultele avatud kivistel lõunanõlvadel kõrgusel 500-1500 m, kus puid on juba hõredalt või pole üldse. Seltsiks on talle seal kääbusseedermännid, rodod ja sookail.

Kaarjad oksad ulatuvad mitme meetrini ja nende tipud on sulnilt ja kombekalt allapoole suunatud. Okaspõõsa kõrgus jääb enamasti alla meetri. Suurepärane pinnakattetaim kasvab küll aeglaselt, aga on selle eest üllatavalt pikaealine. Mikrobioota vanuserekordid pole teada, arvatakse, et taime vanus võib küündida 80 ja isegi 100 aastani.

Mikrobioota madal võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. Alumised oksad varju jäädes pikapeale hääbuvad ja okastest tekib maapinnale paks varis. Eelistades küll pigem kivisegust kasvupinnast, lepib ta hästi ka tavalise aiamullaga. Liigniiskus on talle aga selgelt liiast. Sobivaim kasvukoht on mikrobiootale täispäikeses, samas saab ta kenasti hakkama ka poolvarjus.

Inglise keelne nimetus Russian arborvitae e vene elupuu viitab mikrobioota sarnasusele teiste küpressilistega (elupuud, kadakad, ebaküpressid, küpressid, hiibapuu jt). Põõsast võiks esmapilgul pidada ka kadakaks, eriti tema madala laiuva kasvukuju tõttu. Siiski on mikrobioota oma perekonna ainus liige või nagu botaanikud ütlevad, on tegemist monotüüpse perekonnaga. Taimede suguluse määrab generatiivorganite sarnasus ja kuna kadakate lihakate marikäbide asemel on mikrobiootal üheseemnelised kuivad käbid, siis kadakate suguseltsi teda paigutada kuidagi ei saa. Mikrobioota on kõige väiksemate emaskäbidega okaspuu, mida õnnestub avamaal kasvatada – emaskäbi pikkus on tavaliselt 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on ellipsoidjad, umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tolmlemine toimub mikrobiootal avamaa okaspuudest kõige varem – märtsi lõpus või aprilli alguses, seemned valmivad augustis-septembris ja hakkavad kohe varisema. Nii emas- kui isaskäbid paiknevad samal taimel võrsete tippudes.

Kadakatega võrreldes on mikrobioota üpris tervete elukommetega, haigused teda ei ohusta. Paljundatakse nii pistokste kui seemnetega, saavutanud viljumisea, viljub taim regulaarselt. Tiivata seeme on tilluke nagu kirp, u 2 mm pikkune, aga binokulaari all vaadates natuke nagu piklikuks venitatud hobukastani munake.

Koduaias moodustab mikrobioota rahuliku rohelise tausta nt sibullilledele või madalatele õitsvatele põõsastele. Ära ei tasu ehmatada, kui talvel muutub mikrobioota okastik lillakaspruuniks. See on talle iseloomulik, nagu nt roomava kadaka (Juniperus horizontalis) sordile ‘Plumosa’.

Tekst: Anu Kaur
Fotod: Olev Abner