Paiveli ekspeditsioonilt toodud nulud

Nulgudega lõpetame Aleksei Paiveli ekspeditsioonilt toodud taimede ülevaate, millega meenutasime Tallinna Botaanikaaia ühte asutajat ja pikaajalist dendroloogi tema 90. sünniaastapäeva auks läbi terve 2019. a. Aleksi toodud on meie dendraariumides kasvavad kolm nulu liiki, mida Eestis harva esineb.
Üks omapärasemaid nulgusid on mandžuuria ehk must nulg (Abies holophylla). Eriline on ta juba oma okaste poolest – kui nulgude okkad on enamasti tipust pügaldunud, siis igatahes mitte mandžuuria nulul. Tema on üks neid vähestest, kelle okas on jäik ja teravalt torkiv nagu kuusel. Eriti torkivad on valguse käes kasvavad okkad, varjuokkad võivad olla elastsemad. Kuusega segi minekut soodustab seegi, et nulule ebaloomulikult on hästi arenenud pungad munajad, tipust teravnevad, mitte ümarad. Õnneks on mandžuuria nulu pungad nulu-tüüpiliselt tugevalt vaigused ja see aitab perekonda määrata. Segadust tekitab mandžuuria nulu tüve koor, mis on ribadena kestendav, meenutades mõnda kuuske.
Oma kodumaal Venemaa Kaug-Idas on mandžuuria nulg üks massiivsemaid puuliike, kasvades tihti 30–35 m kõrgeks, aga soodsates oludes võib kõrgus ületada isegi 50 m. Tüve läbimõõt võib küündida kuni 2 m ja puud võivad elada 450-aastaseks. Lisaks Primorje piirkonnale kasvab mandžuuria nulg looduses ka Põhja-Korea mägedes kuni 500 m kõrgusel üle merepinna. Kaaslasteks segametsades on amuuri pärn, roideline ehk kiitsiline kask, korea seedermänd, vahtralehik ning saare- ja jalakaliigid. Alusmetsas kasvavad südajas valgepöök ja amuuri sirel ning mitmed vahtraliigid.
Vladisvostoki lähistelt Okeanskajast 1961. a. A. Paiveli poolt toodud seemnetest kasvatatud puud (D03724) on kindlalt olemas katsepunktis Saaremaal Audakul. Audakule istutati selle päritolu kaks puud 1963. a. Kloostrimetsa dendraariumis on paraku taas erinevad päritolud omavahel segunenud. Lisaks Okeanskaja seemnetest kasvatatutele istutati lähestikku rühma A. Paiveli poolt Vladivostoki lähistelt 1961. a. Tšornaja Retškast kogutud seemnetest (D03524) ja varasemalt Vladivostoki botaanikaaiast tellitud seemnetest (D02082, D05125) kasvatatud mandžuuria nulud. Istutused tehti järgnevalt – 1966 sügisel 10, 1968 sügisel 2, 1969 sügisel 8 ja 1970 kevadel 1 taim. Alles on nendest istutustest 5 puud. Vanematest eristatavad on 2 nooremat puud sünniaastaga 1981. Praeguseks kannavad nii vanemad kui nooremad puud käbisid.
1961. a. ekspeditsioonilt tõi A. Paivel veel amuuri nulu (Abies nephrolepis) seemned, mis korjas Hualaza mäelt (D03725). Sellest seemneportsust kasvatatud taimedest istutati välja Audakule 1963 sügisel 2 ning Kloostrimetsa 1966 sügisel 10 ja 1968 sügisel veel 3 taime. Praegu kasvab Audakul 2 puud ja Kloostrimetsas 11 puud, kõik käbikandvusealised.
Amuuri nulg on lähedane liik hästi tuntud siberi nulule, kuid võrreldes viimasega on tema okkad lühemad ja käbid väiksemad ning tipupungad on punakad, mitte helepruunid nagu siberi nulul. Amuuri nulg kasvab looduslikult Ida-Siberis ja Põhja-Hiinas ning vaatamata käbikandavtele isenditele on liik Eestis väga haruldane (peale Kloostrimetsa ja Audaku ka nt Järvseljal ja Luual, Tallinnas botaanikaaiast saadud taimed kasvavad Masti tn 1a hoovis). Looduses kasvab amuuri nulg niiske kliimaga aladel, mägimetsades sageli koos ajaani ja korea kuuse, korea ja kääbus-seedermänni ning kivi- ja lamedalehise kasega.
Amuuri nulg on Venemaa punase raamatu liik – kaitset vajab ta seetõttu, et teda kasutatakse laialdaselt meditsiinis ja kosmeetikas.
Tallinna Botaanikaaias kasvavad Mayri nulud (Abies mayriana ehk sahhalini nulu teisend Abies sachalinensis var. mayriana) on A. Paiveli poolt seemnetena toodud 1961. a. Tšehhovi mäelt Sahhalinilt (D03526). Kloostrimetsas on 1966 sügisel (10 taime) ja 1968 sügisel (11 taime) välja istutatud 21 istutatud puust alles 16. Audakul on alles kõik 3 1965. a. kevadel istutet puud.
Looduses kasvab Mayri nulg koos sahhalini nuluga (A. sachalinensis), Sahhalini saarel siiski vaid lõunaosas. Mayri nulu käbidel on kattesoomuste tipud seemnesoomuste vahelt hästi jälgitavalt (isegi kuni 5 mm jagu) väljaulatuvad ja tagasi käändunud. Sahhalini nulu käbil on kattsesoomused varjatud või on kattesoomuste tipud tavaliselt vaid paari millimeetri jagu vaid näha. Ka okkad on statistiliselt Mayri nulul lühemad (1,5–2,5 cm pikad) kui sahhalini nulul. Eesti suurim Mayri nulg kasvab Räpina pargis (ligi 100 aastane puu on 28 m kõrge).
Kõik nimetet Kaug-Ida päritoluga nulud on kevadel varased puhkejad ja arvestama peab nende kasvatamisel võimalike hiliskülmade kahjustustega, eriti noores eas.

Tekst: Anu Kaur
Fotod: Olev Abner

  • Abies nephrolepis

  • Abies mayriana

  • Abies holophylla