Paiveli toodud rododendronid

Kõige lopsakam õitsemine erikaariumis jääb juunikuusse. Esimesi õisi tasub otsima minna juba varem – tavaliselt aprilli keskel, soojadel kevadetel varemgi.

Kõige varem on valmis õide puhkema teravalehine rododendron (Rhododendron mucronulatum). Juhtub jaanuaris tulema soojalaine, mis kestab nädal aega ja õhutemperatuur kerkib päeviti üle +5 kraadi ja öösel alla nulli ei lange ning teravalehine rodo puhkeb õide. Tava-aastatel õitseb see rodo olenevalt ilmast aprilli algusest lõpuni.

Olgu õitsemine jaanuaris või aprillis – peaaegu alati järgnevad õitsele puhkemisele Eestis öökülmad või külmad ilmad ning puhkenud või alles nuppus õied hävivad. 25 aasta jooksul on vaid ühel aastal teravalehisel rodol arenenud viljad ehk õitsemine olnud edukas.

Teravalehine rodo on Eesti oludes heitlehine (soojemas kliimas võivad lehed kevadeni küljes püsida), kuid kuulub tüüpiliste rododendronite hulka, mille väikestel 5–7.5 cm pikkustel elliptilistel või kitsasmunajatel lehtedel on ümarad soomused. Lehe tipp teravnev (sellest ka liigi nimi). Õied on violetjasroosad, enamasti üksikult, harvem 3-kaupa. Õied on kujult ringjad, avanevad laialt (lai-lehterjad). Kuivõrd hiliskülma all kannatavad vahel ka noored juurdekasvud, siis moodustuvad külma käes kannatanud noorte juurdekasvude asemele uinuvatest pungadest tihedad oksakogumikud. Üldmuljelt on põõsas hõre, kuid hajali on tihedaid oksakimpe ja põõsa kuju on seetõttu suhteliselt suvaline. Kõrguseks saavutab põõsas 2–3 (4) m. Looduslikult kasvab teravalehine rodo Venemaal Primorje krais, Põhja-Hiinas (Hebei, Jiangsu, Liaoning, Nei Mongol, Shandong), Mongoolias ja Lääne-Koreas kõrgustel 300–1700 m üle merepinna. Kodumaal kasvab kase- ja lehisemetsade alusmetsas. Tallinna Botaanikaaia jaoks korjas Aleksei Paivel tervalehise rodo seemneid (D03677) oktoobris 1961 Primorjes Kedrovõi Padi looduskaitsealalt, mis asub Amuuri lahe ääres. Taimed istutati välja 1970. aasta kevadel. Algselt istutatud 17 taimest on alles 8.

Mai kuu õitsejate seas on üleni roosas õievahus Schlippenbachi rododendron (R. schlippenbachii), mis on nime saanud Liivimaalt pärit mereväeohvitseri Aleksander Schlippenbachi auks, kes kogus mais 1854. a. fregatiga „Pallada“ ekspeditioonil olles Koreast liigi näidise herbaariumisse. Liik kasvab Koreas, Kirde-Hiinas (Liaoning, Nei Mongol) ja Venemaal Primorjes Hassani rajoonis (see on Primorje kõige edepoolsem osa vast Hiina ja Põhja-Korea piiri). Jaapanis on liik tõenäoliselt metsistunud. Esindab Schlippenbachi rodo nn. õueasaleasid (alamperekonda Pentanthera), mille iseloomulik tunnus on õie 5 tolmukat, kuid erandina omab siiski 10 tolmukat. Kodumaal eelistab Schlippenbachi rodo valgusküllaseid tamme- ja männimetsi, aga kasvab sageli ka lagedal kivistelt nõlvadel. Suured laikellukjad õrnroosad kuni peaaegu valged õied läbimõõduga kuni 8 cm puhkevad Tallinnas enamasti mai kuu keskpaiku. TBAs on see põõsas kevadel esimene külluslikult õitsev rodo. Alles mõne päeva pärast puhkevad samas kõrval Põhja-Ameerikast pärit Vasey rodo õied. Õitsemise ajal puhkevad ka lehed. Paraku just varajane õitsemine ja lehtimine on põhjuseks, miks umbes pooltel kevadetel saavad nii õied kui lehed hiliskülmakahjustusi. Osal aastatest saavad kahjustusi vaid juba puhkenud õied, osal aastatel hävivad kõik õied ja noored lehed. Dekoratiivne on Schlippenbachi rodo lehestik, mille moodustavad moodustavad 4–5-kaupa toredates rosettides ümber võrse või võrse tipus paiknevad lehed. Sügisel värvuvad lehed soojades toonides kollasest oranži ja roosani. Põõsa kõrgus jääb tavaliselt alla 2 m. Tallinna botaanikaaia jaoks korjas A. Paivel seemned Hassani rajoonist soolase veega Talmi järve piirkonnast (järve nimi vene k. Тальми, uue nimega Птичье) oktoobris 1961 (D03678). Istikud istutati praegusesse paika erikaariumis 1970 kevadel (58 taime) ja 1972 sügisel (1 taim). Praegu on järel 48 taime.

Erikaariumis ehk kanarbikuliste ekspositsioonialal on veel A. Paiveli poolt Kaug-Idast toodud kaks mustikaliiki: Smalli mustikas (Vaccinium smallii) D03770 ja kaenalmustikas (V. axillare) D03708. Mõlema mustika seemned on toodud 1961. a. Sahhalini saare lõunaosas paiknevalt Tšehhovi mäelt, mille tipp ulatub 1045 meetrini. Mägi pole saanud oma nime asjata – 1890. a. suvel ja sügisel viibis kirjanik Anton Tšehhov Sahhalinil. Kuni Teise maailmasõja lõpuni kuulus Sahhalini lõunaosa Jaapanile ja siis kandis mägi nime Suzuya dake (鈴谷岳). Mäel oli šintoismi päikesejumalanna Amaterasu (天照, アマテラス; täisnimega Amaterasu-ō-mi-kami või Amaterasu-ō-mikami (天照大神) ‘hiilgav jumalanna, kes särab taevas, suur, taevast valgustav jumalanna’ või Amaterasu-no-mikoto ‘ülistatud isik, kes valgustab taevaid’) tempel. Smalli mustikas on u 1 m kõrgune dekoratiivne põõsas, millel on varane kirgaspunane lehtede sügisvärvus, mis ilmub septembri keskpaiku; viljad mustjad. Kaenalmustikas meenutab nii lehtedelt (kuigi lehed on mõnevõrra laiemad) kui õitelt ja viljadelt harilikku mustikat, kuid on aprilli lõpu varajane lehtija ja õitseja ning kahjustub peaaegu igal aastal hiliskülmadest ja omab eelkõige kollektsioonilist väärtust.

Kes vaatama tahab tulla, siis erikaarium asub meil peaväravast sisenedes asfaltteed pidi edasi kõndides vasakul metsatuka taga.

Tekst Anu Kaur ja Olev Abner.
Fotod Olev Abner