Püvililled

Maikuus õitseb aedades rikkalikult erinevaid sibullilli. Kõigile tuntud tulpide, nartsisside ja hüatsintide kõrval on põnevateks sibullilledeks veel kellukjate õitega püvililled. Tuntumate liikide kõrval näeb botaanikaaias õitsemas ka üsna vähelevinud ja haruldasi liike. Nende hulgas on nii kõrgekasvulisi, keisrikrooni mõõtu püvililli kui ka armsalt pisikesi alpitaimi.

Püvililled kuuluvad liilialiste sugukonda nagu tulbidki. Umbes saja liigiga perekonna levikuala ulatub Euroopast Kaug-Idani, kõige rohkem on neid Balkanil ja Väike-Aasias. Põhja-Ameerikas kasvavad nad läänepoolsetel aladel. Püvililled kasvavad kõige sagedamini päikeselistel mäenõlvadel, kuid nende hulgas on ka niiskete niitude ja varjukate metsaalade taimi.

Kellukjad longus õied on väga erineva värvusega, sagedasemad on pruunikaspunased, kollased ja rohelised toonid. Erksates värvides õisi nagu harilikul püvilillel ehk keisrikroonil on harvem.

Tuntuim on oranžide õitega harilik püvilill (Fritillaria imperialis) ehk keisrikroon, keda on kultuuris kasvatatud juba üle 400 aasta. Selle võluva aialille kodumaa on Iraanis, Afganistanis ja Lääne-Himaalajas. Tema ligi meetri kõrgune vars on keskosas lehitu, männasja õisiku tippu on koondunud kõrglehtede kimp. Kogu taim levitab iseloomulikku vänget lõhna, mis aitab ka vesirotte peletada. Nende sibulad on suured, umbes rusikasuurused. Keisrikrooni sortidel on kollased või erinevad oranžikaspunased õied. Kasvukohaks sobib kõige paremini päikeseline, väga hea drenaažiga ja viljaka mullaga peenar. Suur sibul tuleks istutada umbes 20 cm sügavusele, vahetult sibula alla ja ümber tasub panna liiva- või peene kruusa kiht.

Kirju püvilill (F. meleagris) on samuti aedades küllalt levinud. Tema sale vars kannab purpurpunaseid või valgeid laikellukjaid õisi. Neid katva maleruudu mustri järgi kutsutakse kirjut püvilille ka maletulbiks. Sarnane ruudustik katab õrnemal kujul ka paljude teiste liikide õielehti. Peenemustrilist õit on võrreldud püüga. Väikese linnu murdekeelne nimi on olnud püvi – siit tulenebki lille eestikeelne nimetus.

Väga kaunis on suurte helekollaste õitega Kesk-Aasiast pärinev kahkjas püvilill (F. pallidiflora). Kuni poole meetri kõrgusel tihedalt lehistunud varrel on tavaliselt 3–5 õit. Peaaegu ümaraid, kuni 5 cm läbimõõduga sibulaid on Hiinas kasutatud meditsiinis ja tarvitatud isegi toiduks.

Mõned liigid on üsna kõrge saleda varrega. Purpurpruunide õitega mägi-püvilill (F. montana) kasvab Euroopas Prantsusmaast Kreekani. Sarnane on ka tumepunaste õitega vene püvilill (F. ruthenica), kelle tipmised kandelehed on õite kohal köitraagude taoliselt keerdunud. Looduses kasvavad nad järskudel mäenõlvadel ning on kultuuris kergesti kasvatatavad ja suhteliselt leplikud. Viimaste liikide tumedad õied on ka lõikelillena kenaks kimbutäienduseks.

Madalaimad püvililledest on vaevu 10 cm kõrgused. Sellised peamiselt mäestikupiirkondades kasvavad püvililled sobivad hästi kiviktaimlasse. Türgist pärineval Mihhailovski püvilillel (F. michailovskyi) on pisike pruunide õielehtedega laikellukjas õis, millel on kuldkollased käändunud tipud. Prantsusmaalt ja Itaaliast pärineva alpi püvilille (F. tubiformis) suur tumepurpurne kellukjas õis on lühikesel varrel peaaegu maapinnal.

Teistest liikidest hilisem, mai lõpus või juunis õitsev Kamtšatka püvilill (F. camtschatcensis) eristub veel erakordselt tumedate mustjaspunaste õitega. Ta on ainuke liik, mis kasvab looduslikult nii idapoolses Aasias kui Põhja-Ameerikas.

Tekst: Tiia Jaanus