Veigela ja abeelia – ühel eriline värvus, teisel lõhn

Alanud 2019. aasta märtsis möödub 90 aastat TBA ühe asutaja, dendroloog Aleksei Paiveli sünnist. Väärtuslikumad taimed botaanikaaia dendraariumis on ekspeditsiooonidelt toodud otse loodusest pärinevad puud ja põõsad. Esitleme iga kuu mõnd Aleksi toodud puittaime, meenutame sellega 15 aastat tagasi lahkunud kolleegi ja austame tema dendroloogilist panust.

Veigelad on teada kui rikkalikult õitsvad roosade, lillakasroosade või punaste õitega põõsad, aga mitte Middendorffi veigela (Weigela middendorffiana). Tema õied on hoopis kollased, sellised kahvatukollased või isegi valkjad. Middendorffi veigela areaal ulatub Venemaa Kaug-Idast (Primorje ja Habarovski krai, Ohhoota mere rannik, Sahhalin, Kuriilid) Jaapanini. Samuti kasvab ta Põhja-Hiinas.
Tallinna Botaanikaaeda saabus Middendorffi veigela juba enne botaanikaaia ametlikku loomist kui alles tehti ettevalmistusi aia asutamiseks. Liigi seemned saadi olid Moskvast 1957. a. (D00079) ja taimed istutati välja 1965. a. Praegu dendraariumis olevad taimed (D03718) on aga teist päritolu. Need vahetati välja otse loodusest pärit taimedega, sest 1961. a. tõi Aleksei Paivel Sahhalinilt Tšehhovi mäelt kaasa Middendorffi veigela seemneid. Uued istutused tehti dendraariumisse 1966. a. (10 taime) ja 1972. a. (8 taime).
Sarnaselt mitmetele Ida-Aasia taimedele saavad ka Middendorffi veigelad sageli hiliskülmakahjustustusi ja erilise kaunikujulisusega need põõsad ei hiilga. Võra on ebaühtlase tihedusega ning üksikud pikad oksad turritavad välja suvalises suunas. Küll aga on veigelate õied lopsakad ja huvitava toruja kujuga.
Kompaktse võrakujuga korea abeelia (Abelia coreana) õite lopsakusega uhkustada ei saa. Ta väikesed kahekaupa paiknevad õied on vähemärgatavad, sest on õitsemisajal tagasihoidlikult uute juurdekasvude vahele justkui peitu pugenud. Kroonlehed on valged, väljast kerge roosaka tooniga, alaosa kokku kasvanud putkeks, kuni 2 cm pikkused. Tupplehed on hästi arenenud ja hoiduvad kõrvale ning pärast õitsemist värvuvad rohelisest punaseks. Aga lõhna osas on sel põõsal vähe võistlejaid. Õitseva korea abeelia lõhna on tunda juba kaugelt. Lõhnapahvakud võivad üllatada allatuult mitukümmend meetrit eemal, kui põõsast veel õieti ei paistagi ja sa imestad ja hakkad otsides ringi vaatama, et mis siin lõhnab. Looduslikult kasvab korea abeelia samuti Venemaa Kaug-Idas (Primorje krai), Kirde-Hiinas ja Korea poolsaarel. Lehestik muutub täispäikeses juba suvel kergelt punakaks, kuid õige värvide mäng toimub siiski sügisel, kui põõsa lehestik muutub soojades toonides kollase-oranži-roosatooniliseks. Uuemates taimesüsteemides (alates 2013. aastast) on perekond abeelia likvideeritud: enamik liike on kantud harakkuljuste (Linnaea) hulka, kuid korea abeelia koos veel mõne liigiga endisest abeelia perekonna sektsioonist Zabelia on kantud uude perekonda Zabelia. Korea abeelia kannab uues süsteemis nime Zabelia dielsii.
Meie dendraariumis kasvavad põõsad (D03723) pärinevad Kedrovaya Pad’ looduskaitsealalt Primorje kraist ning on A. Paiveli poolt areaalist toodud taimedena 1961. a. ning istutati välja 1965. a. (6 taime), 1969. a. (1 taim) ja 1970. a. (4 taime).
Nii veigelad kui abeeliad kuuluvad kuslapuuliste sugukonda (Caprifoliaceae). Ka õitsevad nad enamvähem samal ajal mai keskelt juuni keskpaigani 3–4 nädalat. Middendorffi veigela võib suve lõpus teha teisõitsemist.

Tekst Anu Kaur
Fotod Olev Abner

Abelia coreana AUDAKU