Püsililled
Müüriäärne püsilillede ala võimaldab meeleolukaid jalutuskäike ja puhkehetki. Lisaks lillede õieilule saab siin suurtelt puudelt kosutust kuumal suvepäeval ning kaitset vihma eest sügisel.
Ekspositsioonis kasvab ligi 270 liiki ja sorti püsililli. Kivimüür, kõrged puud, vulisev oja ning terrassidena kujundatud peenrad loovad vahelduvaid valgus- ja niiskustingimusi, mis võimaldavad kitsukesel alal tutvustada erinevate kasvunõuetega taimi.
Müüriäärne, lehistest kaitstud jahe ja varjuline terrass, on koduks madalatele varjulembestele pinnakattetaimedele. Nii ongi end siin sisse seadnud taimed perekondadest bergeenia (Bergenia), nabaseemnik (Omphalodes), igihali (Vinca), maikelluke (Convallaria), kivirik (Saxifraga) jt.
Oja ääres püüavad pilku dekoratiivsete lehtedega hostad (Hosta), kelle ligi 30 liigi ja sordi hulgast leiab nii tõeliselt tillukesi isendeid kui ka väga lopsakate lehtedega iludusi.
Niiskele kaldapoolsele alale on istutatud uhked kobarpead (Ligularia), soliidsed vesikanepid (Eupatorium) ning veel sügiselgi pilku püüdvad graatsilised lursslilled (Cimicifuga).
Päikesepaistet nautivad särava õievärvusega kõrged püsililled rõõmustavad silma sageli sügiskülmadeni. Meeleolu loovad Põhja-Ameerikast pärit korvõieliste (Asteraceae) sugukonna taimed perekondadest aster (Aster), heleenium (Helenium), päikesesilm (Heliopsis), päevakübar (Rudbeckia) ja kuldvits (Solidago) ning nende sordid.
Kesksuvist rikkalikku õiteilu pakkuv pojengide (Paeonia) ekspositsioon tutvustab pojengide sordiaretuse ajalugu, lisaks on rajatud peenrad puis- ja Itoh-pojengidele ning looduslikele liikidele.
Looduses kasvavad pojengid põhjapoolkeral: Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerika lääneosas. Ekspositsioonis on üle 20 liigi, kes hakkavad õitsema juba mai lõpus. Nende seas leidub tuntud ravimtaimi nagu varajane (P. officinalis) ja anomaalne pojeng (P. anomala) ning mitme riigi punasesse raamatusse kantuid nagu ahtalehine (P. tenuifolia) ja lagodehhi pojeng (P. mlokosewitschii).
Rohtseid pojengisorte ja hübriide kasvab ekspositsioonis rohkem kui 250. Viljakaks esivanemaks pojengide sordiaretuses on Kaug-Idast ja Hiinast pärinev valgeõieline pojeng (P. lactiflora), kellest on maailma eri paigus aretatud tuhandeid põneva õiekuju ning -värvusega sorte. Esindatud on näiteks nii 19. sajandi esimesel poolel Lääne-Euroopas (’Edulis Superba’, ’Elegans Superbissima’) kui ka hiljem Põhja-Ameerikas (’Chocolate Soldier’, ’America’) ja Venemaal (’Pamjati Kosmonavtov’, ’Mayja Plisezkaja’) aretatud sordid. Eesti pojengiaretust tutvustavad Sulev Savisaare ’Toivo Kurmet’ ja ’Benita’.
Puispojengide peenral kasvab Hiina mäestikumetsadest pärit Delavay pojeng (P. delavayi), kes moodustab maa all levivate võsundite abil suure kogumiku. Kollaseid-pruunikaid, vaid 3–4 cm läbimõõduga lihtõisi tekib kogu suvehooaja vältel.
20. sajandi keskel õnnestus Jaapanis ristata puispojenge rohtsetega, mille tulemusel saadi täiesti uus rühm Itoh-pojengid ning aretati ihaldatud kollaste õitega sordid. Itoh-pojengidest on ekspositsioonis pojengisõprade seas väga hinnatud ’Garden Treasure’, ’Bartzella’ jt.
Astilbede (Astilbe) kollektsioonis on 10 talvekindlat liiki ja teisendit ning umbes 70 sorti. Kõige rohkem leiab siit Saksa aedniku Georg Arendsi aretatud, juulis-augustis õitsevaid Arendsi astilbe (A. × arendsii) sorte. Hilissuvel, aga ka sügisel öökülmade saabumiseni, õitsevad paljud roosades ja violetsetes toonides õitega hiina astilbe (A. chinensis) teisendid ja sordid. Euroopas on astilbed ilutaimedena tuntud alates 19. sajandi kahekümnendatest aastatest.
Aed-leeklilled e aedfloksid (Phlox paniculata) on suve lõpul ja sügisel aedades õitsevate püsilillede hulgas ühed värvikamad. Botaanikaaia kogus on üle saja Lääne-Euroopas ja Venemaal aretatud aed-leeklille sordi. Eesti sordiaretaja Rudolf Tamme kaunis roosaõieline sort ’Helmi Puur’ on oma nime saanud meie priimabaleriini järgi. Lisaks kuuluvad kollektsiooni veel mõned laigulise leeklille (P. maculata) ja Arendsi leeklille (P. × arendsii) sordid.
Iiriste (Iris) kollektsiooni valdava osa moodustavad juunis-juulis õitsevad aediiriste (Iris × germanica) eri värvitoonides õitega sordid. Aediiriste sordid on peenardele paigutatud aretusajaloolises järjestuses. Kogus leidub juba 19. sajandi keskel aretatud sorte ’Mme Chereau’, ’Maria Theresa’, ’Sultan’ jt. Tuntuim Eesti aediirise sort on Heino ja Laine Lepiku aretatud helesirelilillade õitega madalamat kasvu ’Punkar Villu’.
Päevaliiliate (Hemerocallis) hulgas on kõige rohkem mitmesuguse õiekuju ja -värvusega aed-päevaliiliate (H. hybrida) sorte, kes õitsevad eri aegadel mai lõpust sügiseni. Kõige õierikkam aeg on juulis-augustis. Kuigi üksik päevaliilia õis on avatud vaid ühe päeva, õitseb puhmik sõltuvalt sordist ja ilmastikust kuu või enamgi. Vanim siinseist sortidest, ’Queen of May’ on aretatud 1906. aastal, kõige uuemad sordid 21. sajandi algul.
Fotod: Erge Jõgela
