Aleksei Paivel ja vahajas kukerpuu

Dendroloog Aleksei Paivel ehk nagu botaanikaaia vanemad kolleegid nimetavad „meie Aleks“ oleks 30. märtsil saanud 95 aastaseks.

Paivel oli botaanikaaia rajamise eel ja algusajal dendraariumi koosseisu planeerimisel ja taimestamisel põhitegija.

Oma teadlastee esimesel perioodil uuris A. Paivel paljusid Eesti parke, taimekollektsioone ja liigirikkamaid aedu ning kogus neist kaasa herbaarmaterjali.

Hiljuti tuli botaanikaaeda küsimus: kas kuskilt saab vahaja kukerpuu (Berberis ×cerasina Schrad.) istikuid või seemet? Marjad pidid liigil olema heade maitseomadustega ja suuremad kui harilikul kukerpuul. Tegemist on tõenäoliselt tänapäevaks Eestist kasvatusest välja langenud hübriidse liigiga.

Esmaselt kirjeldas liigi Berberis cerasina Göttingeni Ülikooli botaanik Heinrich Adolf Schrader (1767-1836), kelle artikkel sellest liigist ilmus alles pärast botaaniku surma 1838. a. ajakirjas “Linnaea“. Göttingeni botaanikaaeda tuli kukerpuu seeme Kopenhageni botaanikaaiast 1801 nime all Berberis emarginata (Berberis vulgaris × Berberis sibirica), kes on hariliku kukerpuu ja siberi kukerpuu hübriid. H.A. Schrader kahtlustas, et B. emarginata on vale nimi, sest üles kasvatatud taime õitsvatel vartel oli lühivõrsel kimbus koos liiga palju lehti, lehtede servad liiga tihedalt ogahambulised, õisikud ei olnud rippuvad või rippusid alla õige vähe ja astlad olid lühikesed ja enamasti ühekaupa ning ta kirjeldas uue liigi. Paraku andis H.A. Schrader liigi kirjelduse, mille järgi taime teistest sarnastest on raske eristada.

Ka 20. sajandi esimese poole parim kukerpuude tundja, mitmes botaanikaaias ja arboreetumis nii Euroopas kui Ameerikas töötanud ja mitmeid taimeekspeditsioone teinud Camillo Karl Schneider (1876-1951) ei suutnud Berberis cerasina jaoks sobivaid vanemaid leida. Ta jõudis järeldusele, et taimed, kes kasvasid 20. sajandi alguses USA-s Arnoldi arboreetumis Berberis cerasina nime all, olid sarnased Põhja- ja Kirde-Hiinas, Mongoolias, Koreas ja Venemaa Kaug-Idas levinud liigiga Poiret’ kukerpuu (Berberis poiretii C.K.Schneid.), aga ebaselgeks jäid Göttingenis kasvanud Berberis cerasina päritolu ja vanemad, kelle kirjeldus Arnoldi arboreetumi taimede välimusega kokku ei läinud.

Aleksei Paivel kogus 1965. a. Tallinna botaanikaaia herbaarkogusse Berberis cerasina oksad Järvselja lossipargist. Vt siit.

Määramisel kasutas A. Paivel C.K. Schneideri käsiraamatut „Handbuch der Laubholzkunde“, kus kukerpuude määramistabel ja liikide kirjeldused on 1. köites, kuid kus puudub hübriidi tunnustega liik Berberis cerasina, mistõttu herbaareksemplaril on nime taha juurde kirjutatud küsimärk ja märkus „õiget kirjeldust ei ole“. Herbaareksemplarilt TALL A000931 nähtub, et Järvseljal kasvas põõsas, kelle pikkvõrsete kesk- ja alosas olid astlad kolmeharulised, tipuosas lihtsad. Õitsvatel okstel olid ainult lihtsad astlad. Sama aasta võrsed olid suve lõpus pruunikad, vanemate okste koor oli hallikas. Lehed olid kitsaselliptilised, enamasti tömbi, harvem tervneva tipuga, pikkvõrsete lehtedel paiknesid lehelaba servas tihedalt hästi arenenud ogahambad, õitsvatel okste lehtede labade servas olid ogahambad väiksemad või puudusid. Lehed kinnitusid lühivõrseile kimbuna 3-4-kaupa, õisikud olid kobaraid meenutavas pöörises, õisi õisikus 5–8, viljad elliptilised, suuruselt sarnased hariliku kukerpuu viljadega. Viljade värvus paraku on ebaselge, sest kukerpuudel kuivades viljad tumenevad, aga pigem ikka punased.

1923. aastal avaldas C.K. Schneider ajakirja „Journal of the Arnold Arboretum“ oktoobrinumbris (Vol. 4, No. 4, lk. 193-232) ülevaate hübriidsetest kukerpuudest, kuid ka seal puudub Berberis cerasina kirjeldus ja viited tema võimalikele vanematele.

Nii võib tõdeda, et vahaja kukerpuu umbes kahesaja-aastane saladus on senini lahendamata.

Märkusena võib lisada, et eestikeelse nimetuse „vahajas kukerpuu“ sai Berberis cerasina tõenäoliselt A. Paivelilt, kes osales aktiivselt botaanika terminite komisjoni ehk rahvapäraselt taimenimede komisjoni töös.

Olev Abner
03.04.2024

Berberis cerasina