Heldur Sander 75

Avaldatud: 22.11.21

Sünnilt maamees, hariduselt geograaf, kutsumuselt kultuuriloolane, hobi korras dendroloog, läbi häda geneetik – nii võiks tagasi vaadata Heldur Sanderi mitmekesisele rännakule, mis ikka ja jälle on viinud teda puuharulduste, parkide, dendraariumite, laiemalt haljastuse ja sellega seotud isikute manu. Ilmselt ei ole botaanikaaias töötanud produktiivsemat inimest kui Heldur, seda nii kirjatööde hulga kui ka lehekülgede arvestuses. Esimesi neist, kitsalt botaanikaaia perioodi silmas pidades, on 140 nimetuse kandis.

Oma lõppematu energiaga, mis koos eaga näib aina kasvavat, on ta uurimistööle kaasa tõmmanud paljusid botaanikaaia muidu ehk kidakeelseid tegelasi, olles nii asutuses omamoodi vaimne sideaine (mört), mis kivid ühise eesmärgi nimel müüriks seob. Alati pole teda mõistetud, raskeid aegu on olnud nii aial kui Helduril. Töötades botaanikaaias 23 aastat ja elades aiale kaasa ka edaspidi, ammutas Heldur siit baasteadmisi haljastuse küsimustes ning otsis laiemat väljundit botaanikaaias üha kogutud ja kogutud materjalile, mis kippus sahtlipõhja ladestuma. Heldur tekitas arutelu – vahel peeti seda ehk naiivseks aga samas tunnustati tema siirust.

Heldurile on antud omapärane iseloom – selle osaks on intensiivne sisseelamise võime, oskus vaimustuda oma tööst, oskus tunda rõõmu iga uue detaili seostamisest varasema teaduslõimega, rahulduse kogemine punkti panemisest mõnele järjekordsele mõistatusele. Ja mõistatusi ta genereeris! Heldur kuulub nende haruldaste inimeste hulka, kelle eelistatuim puhkus on erialane töö, juurdlemine mõne temale olulise probleemi kallal. Pole tähtis, mida sellest mujal arvatakse, tähtis on kinnituse leidmine omaenda veendumusele.

Oma erialalise huvi kõrval oskab Heldur tähele panna ja tunnustada ka teisi kaasteelisi, võimalik, et tajudes sedalaadi toe nappust oma iseseisva elu alguses. Ajal, mil tähtpäevalised õnnesoovid või järelhüüded pole just ülemäära sagedased, inimesed on kapseldumas oma maailma, on Heldur rohkem kui keegi teine teinud märkama oma endisi kolleege botaanikaaiast või ka hilisemaid kaastöölisi teistest loodusega seotud ringkondadest.

Nii ei saa ka Tallinna botaanikaaia inimesed, Helduri visioonide ja uurimiste kaasosalised, osalt kaassüüdlased, soovida muud, kui uusi avastusi ja unetuid öid järjekordse puzzle kokkuseadmisel. Teame ju, et Heldurile see sobib ja selline ongi tema loomus. Palju õnne!

Andres Tõnisson